Kujumuutjad on mängija hõim — rändavad, maske kandvad vormimuutjad, kes kuuluvad kõikjale ega asu kuhugi.
Kiirus 110% · Elu 100%
Vaikimisi näib Kujumuutja ühena metsa rahvastest: pikk, sale ja ähmaselt haldjalik, eemalt kergesti segiaetav Haldjaga. Kuid miski Kujumuutjas pole püsiv. Nahk, juuksed, rõivastus ja rüht on tema valida — ja õige maski ja sellesse kootud maagiaga ei moondu Kujumuutja üksnes, vaid muudab tõeliselt oma kuju, käies iga hõimu seas kui üks selle omadest.
Nende varustus on sama püsitu kui nende nägu. Seal, kus Haldjad kannavad pikka vibu ja Sinikaelad nimega mõõka, kannab Kujumuutja seda, mis töötab — päästetud tera kõrvuti kokkukorjatud seadmega, nuia, vibu, isegi tulirelva — ja nad on palju mitmekülgsemad võitlejad kui haldjad, keda nad meenutavad. Nad rändavad väikeste salkadena mööda radu, mida keegi teine ei kaardista, ei püstita asustusi ja on harva kaks korda samas paigas.
Kujumuutjad on haldjasoost segarahvas — piisavalt lähedased Haldjatele, et esmapilgul nende eest läbi käia, piisavalt erinevad, et Haldjad neid päris omaks ei tunnista, ja oma loomult nende vastand: rahutud seal, kus haldjad on kannatlikud, lugupidamatud seal, kus haldjad on pidulikud, ja lõputult lobisevad seal, kus haldjad vaikivad. Neil pole õpetust. Kui neilt nõuda üht veendumust, ütleksid nad vaid, et palju hääli on väärtuslikumad kui üksainus tahe.
Mis neil on usutunnistuse asemel, on vandenõuteooriad, mida nad vahetavad tule ääres nagu münte. Mõned vannuvad, et «tulnukad» on tõelised ja et nad on näinud taevas liikumas imelikke tulesid. Teised nõuavad, et Tagaruumid on tõelised ja et sinna võib langeda väära sammuga. Vähemus väidab, et kogu maailm on mäng nimega Vox Maxa ja et Kujumuutjad on selle «mängijad». Pole kaht Kujumuutjat, kes usuksid täpselt sama — ja murettekitav osa nende teooriatest osutub lõpuks tõeseks.