Haldjad on sügava metsa muistne rahvas — Pinna maailma haldjad.
Kiirus 100% · Elu 80%
Pikad, saledad ja oma liigutustes hääletud, Haldjatel on teravad kõrvad, suured tumedad silmad, mis on kohastunud metsa hämarusega, ja pikad palmitsetud juuksed. Täiskasvanu küünarvarred on kaetud tindiga kirjutatud valemitega — elav loitsuraamat. Nad riietuvad mullastes, praktilistes toonides ja kannavad pikki vibusid, Pinna parimaid kaugrelvi, koos jookide, tintide ja haruldaste koostisosadega, millel nende maagia toetub.
Lahing Haldjate vastu lõpeb sageli enne, kui algab: ettevalmistatud maastik, peidetud vibukütid, lõksud ja kaitsed. Nad lasevad pigem haavamiseks kui tapmiseks, ja enamiku kohtumistest saab lõpetada taganedes, alistudes või lihtsalt küsides. Eemal oma metsadest ja ettevalmistustest on nad palju vähem ohtlikud. Kannatlik, lugupidav rändur võib pälvida nende õpetuse.
Järgnev rull leiti metsast, selle tint vanem kui puud:
«Olen üle elanud ajastud nii, nagu kivi elab üle vihma: jäädes liikumatuks, kui maailm vaatas mujale. Las noored püstitavad oma müürid ja unustavad need; mille nemad pillavad maha, selle hoiame meie, rida realt, saalides, mille mets on neelanud. Mu rahutud sugulased, kujumuutjad, ei suutnud kunagi nii kaua paigal püsida.
Tähendust ei sepistata, vaid püütakse möödaminnes. Maailm kõneleb, aeglaselt, ja targad vaikivad piisavalt, et seda tabada; seda häält nimetame Vox Maxaks. Kuid ära usalda seda, kes vannub, et kuulis seda tervikuna — mulle ei olnud see osaks saanud kõigil mu aastatel. Lasksin pigem kuningriigil langeda, kui vastasin liiga vara: parem sada aastat kuulamist kui üksainus kiirustav sõna.»