Sinikaelad on Pinna rüütliordu — partidest põlvnevad rüütlid, vandunud truudust koodeksile, mis on vanem kui keegi neist.
Kiirus 110% · Elu 100%
Sinikael on kahejalgne, partidest põlvnev rüütel: varustatud nokaga, sulestatud oma soo värvides, ujunahkade käte ja jalgadega, lai rinnus ja tugev jalgadest. Nad kannavad täielikku plaadirüüd, sepistatud nende kehale — kiiver vormitud nokka mahutama — ja kasutavad pikka mõõka (peaaegu alati nimega) ja kilpi. Omavahel kõnelevad nad prääksudes ja pasundades: tõelist ja muistset keelt, kus helikõrgus ja rütm kannavad tähendust, ja ühiskeele õpivad nad võõraste jaoks, kõneldes seda nina kaudu ja katkendliku hääldusega. Nende rüü on kavandatud veeks, ja nad ujuvad kiiremini ja kauem kui ükski teine Pinna rahvas, isegi täisrüüs.
Lahingus on Sinikaelad Pinna parimad rasked võitlejad: distsiplineeritud rivistused, võrratu rüü, toetav lahingumaagia ja koodeksist antud kindlus, mis ei satu paanikasse. Kuid nad on aeglased, ennustatavad ja seotud oma koodeksiga — Sinikael ei löö põgenevat vastast selga ega ründa kaitsetut, ja nõtke võitleja kuival, konaralisel maal võib tema eel püsida terve päeva. Rändurile, kes ilmub avalikult ja toimib aulikult, pakutakse vormikohast külalislahkust ja ausat katset turniiril; see, kes võidab reetmisega, jääb kogu ordu mällu, kirjas, igaveseks.
Sinikaelad valvavad muistseid areene, mida kutsutakse Tiiglideks, ajast enne igasugust elavat mälu ja püstitab nende kõrvale oma kindlustatud Tsitadellid — jagatud, vastumeelselt, Vasarasündinutega, kes peavad sama maad pühaks hoopis teistel põhjustel. Nad on Pinna arvukaimad korrastatud olendid, ja kus Pind veel seadust säilitab, on see enamasti Sinikaelte seadus.
Nad väidavad, et Vox Maxa on koodeks: õige käitumise siduv muster — pidada oma sõna, tervitada oma vastast, võtta lüüasaamine graatsiaga vastu, kaitsta neid, kes end kaitsta ei suuda, mitte iial selga lüüa, austada langenute nimesid. Turniirid, mida nad Tiiglite juures peavad, on au kohtud, kus koodeksit katsutakse ja lihvitakse, ja nende suurimad meistrid pühitsetakse pärast surma, nende nimed säilitatakse ordu registrites.