Loading game...
 

Vasarasündinud

Vasarasündinud

Vasarasündinud on Pinna mägede ja kõrgete kõnnumaade sõjakad suguharud.

Vasarasündinud

Kiirus 75% · Elu 150%

Rohelisenahalised hiiglased sinise verega, raskete kulmudega, merevaigukarva silmadega ja enamasti kiilakad, Vasarasündinud on maailma kehaliselt vägevaim rahvas. Nad ei kanna peaaegu midagi ja lükkavad tagasi igasuguse soomuse, ja nende ainus relv on suur puidust kahekäenui (mida nad vibutavad ühe käega). Nende kehad on kaetud kahvatute armide ja tätoveeringutega, mis jäädvustavad nende vägitegusid — kogu Vasarasündinu elu saab lugeda tema nahalt. Nad on mõõtmatult tugevad: nuialöök purustab kilbid ja luud, haavad vaevu aeglustavad neid, nad suudavad joosta ja võidelda terve päeva, ja nad õitsevad külmas ja kõrgustes, mis niidavad maha kõik teised. Nad on ka lärmakad — trummid, sõjahüüded ja laul käivad nende ees — ega hiili kunagi.

Vahemaa, kuumus, lame avatud maastik ja nõtke jalgade töö on vastus nende vastu: kaugel olev Vasarasündinu on palju vähem ohtlik kui see, kes on nuiaulatuses, ja tema rünnaku eest võib nõtke võitleja kõrvale põigata. Neid on kerge ärritada ja nad võtavad vastu peaaegu iga vormikohase kahevõitluse väljakutse. Alista üks au sees, ja võidad lugupidamise, mis võib saada sõpruseks; alista ta reetmisega, ja pärid vaenu, mis elab sinust üle. Ja ära kunagi nimeta neid trollideks — see sõna on surmav solvang, millele vastatakse vägivallaga.

Ajalugu ja uskumused

Suguharud jutustavad muistsest ajast, mil maailma tabas suur haamer, ja esivanematest, kes pärast seda mägedest välja kõndisid. Nad elavad rändavate suguharudena nahktelkide laagrites, mida kutsutakse Drum-Campideks, kogunevad tuhandetena suvistele Mootidele, ja neid juhivad lõdvalt nende pealikud ja Drum-Mothers, vanimad šamaanid, kelle sõna üksi ületab suguharu piire.

Mõned ütlevad, et Vasarasündinud peavad Vox Maxat heliks — tõeliseks, löökpillilikuks, kehaliseks heliks. Nende jaoks tähendab lärmakas olemine kuuldud saamist; vaikne olemine tähendab unustatud saamist; ja unustatud saamine on surmast hullem. Tiiglid, muistsed areenid, kus heli kõlab kõige valjemini, on pühim maa, mis olemas on — jagatud, vastumeelselt, Sinikaeladega — ja usutakse, et sõdalane, kes ühes neist sureb, ühineb suure heliga igaveseks.