Kaevandusšahtid ja Koopad Pinna all kuuluvad surematuile: Tõusnutele, Takistajatele ja Luukuningannale, kes valitseb mõlemate üle.
Kiirus 100% · Elu 150%Lemmiktoidud:
Tõusnud on elustatud luukered, paljas, puhtaks näritud luu — enamik haldjate pika, saleda ehitusega, sest selleks nad olid elus. Nad on väsimatud ja kartmatud, ei veritse, ei hinga ega kaota enesevalitsust, ja erinevalt ajudeta Takistajatest säilitavad nad piisavalt tahet, et valvata oma tunneleid eesmärgiga. Seotud oma Kuninganna saladuse-kinnisideega, võitlevad nad hävinguni, selle asemel et lasta tunnistajal pääseda — halastamatud, kuid ennustatavad.
Luu peab vastu seal, kus liha alistub, ja Tõusnule lõpliku rahu andmine on raskem kui tavalisele surematule. Kuid ta on habras: purusta piisavalt ehitusest, ja ta langeb.
Kiirus 100% · Elu 150%Lemmiktoidud:
Takistaja on lohisev, kõndiv laip — aeglane, raske ja surnud pilguga, sageli täpiline kahvatu, roomava hallitusega laikudest, mis murrab läbi naha esile. Ta on peaaegu ükskõikne haava ja valu suhtes, täiesti halastamatu ja nakkav: tema haavad ja eosed levitavad hallitust, mis ta sünnitas, muutes tasapisi elavaid uuteks tema sarnasteks. Ta on lisaks täiesti ajudeta — ilma kavaluseta, ilma ettevaatuseta, ilma kooskõlata. Ohtlik kitsas tunnelis; kerge maha raputada avatud kohas.
Mõned Takistajad sumavad läbi kaevanduste sügavate, üleujutatud käikude, kus vesi kihab lihasööjate bakteritega. Vesi närib nad luuni, ja see, mis tõuseb, on Tõusnust peaaegu eristamatu — ja liitub nende arvuga pimeduses.
Luukuninganna valitseb kaevanduste üle: Tõusnu, kes endiselt kannab krooni, keepi ja skeptrit õukonnast, mida ta elus valitses, ega ole neid iial maha pannud. Seal, kus tema alamad on nürid, on tema kaval ja äge, ega lase ühtki sissetungijat oma valdusest elusana lahkuda — selle peale, kes sügavas pimeduses komistab, sööstab ta halastamatult. Ta usub, et iga tapmine kingib surematuse, mille ta ammu tõotas. Peaaegu kunagi pole see nii.
Kaks lugu kohtuvad kaevanduste pimeduses. Takistajad olid ammu inimesed, kes ostsid haldjatelt maagilise hallituse lootuses kehadele, mis ei murduks; hallitus pidas seda tõotust ja võttis maksuks nende mõistuse. Tõusnud olid haldjahõim, kelle kuninganna kauples Sissenõudjaga surematuse; deemon pidas oma sõna kõige julmemal moel, lahutades kogu tema rahva surematuteks luukeredeks, ja kuninganna — edev isegi leinas — viis oma hõimu maa alla, et keegi teda ei näeks.
Kuninganna ja selle hõimu nõrk, seotud tahe, mida ta veel käsutab, väidavad, et Tõusnu käe läbi surra tähendab saada seesama surematus: au ja tema vana tõotuse täitumine. Kingitus ei juurdu peaaegu kunagi. Tema ohvrid enamasti lihtsalt surevad.